e-õppe mõiste
Kuigi e-õppest on saanud igapäevakeele termin, selgus uuringut kavandades, et kõnelejad peavad selle all silmas üpris erinevaid asju. Uuringuandmete adekvaatse tõlgendamise huvides oli vajalik terminikasutus ühtlustada ja kasutada neid ainult kokkulepitud tähendustes uuringu kõigil etappidel, st. nii küsimustikke kujundades, osalejatega suheldes kui  andmeid tõlgendades. See tähendas, et vastajate jaoks oli vaja lahti mõtestada, mida me ühe või teise termini all mõistame.  Püüdsime seda teha  intuitiivselt, et vastaja ei kohkuks ära terminitest, vaid võiks mõelda oma õppetööle sisuliselt.  Lisaks oli sama küsimustiku baasil vaja saada võimalikult adekvaatseid vastuseid nii neilt, kes e-õpet teevad, kui ka neilt, kes seda otseselt ei tee. Viimastest on osa - nagu on selgunud varasematest küsitlustest - isegi veidi allergilised e-õppe mõiste kui sellise suhtes, välistades enda jaoks sisu, mis võib olla selle mõiste taga. 

Pilootküsitlus õppejõudude hulgas näitas, et vastuste laekumisprotsendi huvides oleks kasutada kahte erineva sõnastusega küsimustikku - ühte, mis on suunatud neile, kes peavad ennast e-õppe kasutajateks, ja teist neile, kes peavad end e-õppe mittekasutajateks. Lõpuks otsustasime siiski ühe küsimustiku kasuks, püüdes küsimusi sõnastada nii, et mõlemad grupid ja nendevahelised üleminekuvariandid peaksid ennast küsitluse sihtgrupi hulka kuuluvaks.  Seetõttu loobusime ka definitsioonidest seal, kus seda otseselt vaja polnud, andes selgitusi vastamisjuhistes.

Pikkade arutelude tulemusel kujundasime küsimustiku lähtudes järgmisest määratlusest:
e-õpe  ehk veebipõhine õpe - õppevorm, mis loob ja rakendab virtuaalset keskkonda teadmiste loomiseks, jagamiseks  ja taaskasutamiseks.

Selle määratluse sisu mõistmiseks tuleb arvesse võtta, et erinevate IT vahendite, sh Interneti ja veebi võimaluste kasutamine õppetöös on muutunud valdavaks.  Sellest tuleneb,  et IT vahendite ega ka veebi kasutamine õppetöös  ei tähenda iseenesest veel e-õpet.  Kaaludes erinevaid võimalusi, tõmbasime küsitluse raames piiri e-õppe ja IT-vahendite toega tavaõppe vahel selle järgi, kas kasutatakse mõnd spetsiaalset e-õppe keskkonda (näidetena kasutasime WebCT, IVA, Moodle).  Selliseid keskkondi iseloomustab nii erinevate õppeprotsessi elementide tugi (sh võimalused interaktiivseks suhtluseks)  kui ka keskkonna kinnisus -  kursusele (sh ka õppematerjalide juurde) pääsevad ainult kursusele registreerunud tudengid.  On selge, et selline piir ei saa olla ainuõige ja on tinglik nagu iga teinegi piir. Näiteks ei arvesta selline piir viimase aja  trendi, kus teadlikult hoidutakse kinnise keskkonna kasutamisest ning ideaaliks on teadmusloome vaba loomeprotsessi käigus (sotsiaalsed keskkonnad; Web2.0 jne).  Siiski jäävad sellised trendid esialgu üksikute entusiastide pärusmaaks, kes käesoleva uuringu mõttes võivad isegi e-õppe mittekasutajate hulka liigituda.