|
|
Käesolev uuring püüdis anda ülevaadet e-õppe seisust ja perspektiividest Eesti ülikoolides viis aastat pärast ülikoolidevahelise e-ülikooli konsortsiumi loomist. Nagu IT valdkonnale tüüpiline, on ka e-õppe arengud olnud kiired, mis teeb teadlaste töö väga keeruliseks. Kvaliteetse uurimisinstrumendi disainimine, küsitluse läbiviimine ja andmete analüüs on iseenesest aeganõudev protsess, mistõttu reaalsed arengud kipuvad n.ö. eest ära jooksma ning uuringutel on oht saada ajalooks veel enne kui tulemused avalikustatakse.
Tiiger Luubis 3 uuringuga siiski nii hullusti ei läinud ja kogutud materjal annab aluse teadmispõhise poliitika kujundamiseks järgmisteks aastateks. Tõenäoliselt leidis lugeja sellest raportist jooni ja järeldusi, mis haakusid hästi tema argikogemuse ja „kõhutundega”. Teisalt võib raport valmistada mõnele lugejale ka pettumuse – sensatsioon jäi sündimata! Šokeerivate avastuste asemel koorus andmetest välja mõõdukas ja pigem evolutsiooniline kui revolutsiooniline areng. Niisuguse arengutee plussiks on võimalus sulandada uued nähtused ja põhimõtted (sh. ka e-õpe kui metanähtuse) eksisteerivasse õpetamise ja õppimise süsteemi. Teisalt on sel ka oma ohtusid – näiteks võib olemasoleva süsteemi ülereguleeritus või jäikus takistada uute põhimõtete ja tööviiside levikut.
Evolutsioonilise arenguteele viitab ka meie uuringu üks põhijäreldusi, et e-kursuse ja tüüpilise ülikoolikursuse vahel pole kardinaalset erinevust; nagu ei saa ka õppejõude jagada kahte üksteisest selgelt eristuvasse klassi veebipõhise õppe kogemuse olemasolu või puudumise alusel. IT vahendite kasutamine ülikooliõppes on muutunud igapäevaseks ning kursust, kus ei kasutata midagi peale kriidi ja tahvli, on Eesti ülikoolides täna raskem leida kui veebipõhist kursust.
Alljärgnevalt toome välja uuringu peamised järeldused kokkuvõtlikus ja üldistatud vormis.
 |
|
|
