Igale nendest uuringutest on pühendatud käesoleva väljaande üks peatükk. Siinkohal olgu toodud vaid iga uuringu üks põhisõnum.

Hariduspoliitika uuringust selgus, et riiklikud ja ülikoolide normaktid pole muutunud selliselt, et nad toetaks e-õppe arengut ja selle igapäevast toimimist. Kui institutsionaalset arengut hindasid vastajad ülekaalukalt positiivselt (nt e-ülikooli loomine ja tegevus), siis õiguslikus aspektis toodi peamiselt välja puudusi ja takistusi (nt ühisõppekavade reguleerimatus, õppejõudude töö aegunud arvestussüsteem).

Organisatsioonikultuuri uuring tõi välja keerulise seose ülikooli kui organisatsiooni ja e-õppe vahel. Selgus, et vaatamata teatud süsteemsetele erinevustele eraülikoolide ja avalik-õiguslike ülikoolide vahel,  oleneb  e-õppe kasutamine suuresti individuaalsetest faktoritest. See kinnitab HARPOLi järeldust e-õppe nõrgast plaanipärasest juhtimisest ülikoolides  ja TL3 avastusi e-õppe väikesest variatiivsusest ülikoolide vahel.

Õppetöö uuring „Tiiger Luubis 3“ tõestas, et e-õppe ja klassikalise ülikooliõppe vahel ei ole kardinaalseid erinevusi õppemeetodite ja väärtuspõhimõtete osas. E-õpe on kujunenud tavaõppe täiendiks, mistõttu osaliselt veebipõhised kursused on tugevas ülekaalus. E-õppe pidurid ei ole spetsiifilised (nt. tehnoloogilist laadi) vaid üldised kogu õppetöö korraldusele (nt. õppejõudude ajapuudus).