Metoodikast – kuidas edulood sündisid?
Analüüsitud koolide lood: miks edulood?
E-õppe edulugude arengutegurid
Probleemid seoses e-õppe arenguga
Tulevikuvisioonid e-õppe arengu toetuseks
E-õppealane jätkusuutlikkus
Mis teeb koolist hea e-õppe kooli?
Kasutatud allikad
 

Käesolev e-õppe edulugude uuring on üks kolmest projekti e-VÕTI raames läbiviidavast e-õppealasest uuringust. Eelnevalt on valminud uuring „E-õppe kui innovatsiooni difusioon kutseõpetajate hulgas” (Loogma jt, 2007), mis analüüsis e-õppe omaksvõttu Eesti kutseõppeasutuste ja rakenduskõrgkoolide kutse- ja üldainete õpetajate poolt. E-õppe edulood võimaldavad analüüsida sügavamalt, kuidas erinevad kooli konteksti tegurid kooli e-õppe arengulugu on kujundanud.

Metoodikast – kuidas edulood sündisid?

Seitse e-õppe eduloo kooli valiti välja koostöös e-Õppe Arenduskeskusega. Koolides viidi läbi semi-struktureeritud individuaal- ja rühmaintervjuud erinevate osapooltega - kooli direktor/rektor, haridustehnoloog(id)/ IT tugiisik/ud, õpetajad/õppejõud ja (üli)õpilased. Mõnel juhul oli uuringusse haaratud lisaks teisi koolide töötajaid, sh õppeosakonna juhataja, prorektor, kvaliteedijuht, teadus- ja arendusosakonna juhataja jt. Eesmärgiks oli hõlmata analüüsi võimalikult erinevad perspektiivid, seetõttu oli kaasatud vestlusringi näiteks nii e-õpet aktiivselt kasutavad õpetajad/õppejõud, kui ka nende e-õppe suhtes kriitilisemalt meelestatud kolleegid. Osades koolides moodustati erinevad intervjuurühmad aktiivsematest ja passiivsematest või e-õppesse kriitilisemalt suhtuvatest õpetajatest/õppejõududest, teistes viidi läbi intervjuud ühe rühmana. Üldistades võib väita, et aktiivsemalt e-õpet õpetamistöös praktiseerivad õpetajad/õppejõud olid enam huvitatud vestlusringis osalemisest, mida peegeldab näiteks ka see, et kokkulepitud ajaks tuli ühes koolis intervjuule passiivsetest e-õppe rakendajatest ainult üks. Erinevate sihtrühmade kaasamine võimaldas siiski vaadelda kooli e-õppe arenguloo protsessi ning sellega seonduvaid edufaktoreid, aga ka kitsaskohti erinevatest vaatepunktidest, mis ei pruugi alati kattuvad olla. Intervjuude läbiviimist aitasid korraldada koolide haridustehnoloogid. Kokku viisid  kolm inimest (Jane Mägi, Pille Pruulmann-Vengerfeldt ja Meril Ümarik) seitsmes koolis läbi 9 individuaal- ja 23 rühmaintervjuud.

Individuaal- ja rühmaintervjuude näol oli tegu semi-struktureeritud intervjuudega, mis hõlmasid seitset teemablokki:
1) taustinfo kooli kohta;
2) haridustehnoloogiline infrastruktuur ja tugistruktuurid;
3) e-õppe rakendamise praktikad;
4) e-õppealaste pädevuste arendamine;
5) e-õppe materjalide koostamine;
6) e-õppe mõju ja tulevikuvisioonid;
7) e-õpe kooli arengustrateegias.
Intervjuuteemad varieerusid mõneti erinevate intervjuu sihtrühmade –juhtkond, tugistruktuur, õpetajad/õppejõud, (üli)õpilased – puhul. Lisaks transkribeeritud intervjuutekstidele analüüsiti valimisse kuuluvate kutseõppeasutuste ja rakenduskõrgkoolide kodulehti ning arengukavu.