Eestis jõudis e-õpe1 esmalt üldhariduskoolidesse tänu Tiigrihüppe programmile, mis käivitus 1997. aastal. Kõrgkoolid alustasid e-õppe süsteemse arendusega 2003. aastal, mil moodustati e-Ülikooli konsortsium ja käivitus Tiigriülikooli programm. Kutsekoolid on seega Eesti haridussüsteemis e-õppe süsteemse juurutamisega suhteliselt hiljaks jäänud, kuigi kohalikke katsetusi on uuendusmeelsemad kutsekoolid juba aastaid teinud. 2005. aastal moodustati Eesti e-Kutsekooli konsortsium, kuhu kuulusid 35 kutseõppeasutust. Tänu konsortsiumi rahastamisele ja heale koordineerimistööle on e-õppealane arendustegevus kutsekoolides paaril viimasel aastal hoogustunud.

Kolm projekti e-VÕTI raames läbiviidud uuringut

Projekti e-VÕTI raames on viidud läbi kolm omavahel sisuliselt haakuvat uuringut:
1) uuring „E-õppe kui innovatsiooni difusioon kutseõpetajate hulgas“;
2) „Eesti kutseõppeasutuste ja rakenduskõrgkoolide e-õppe edulood“ ning
3) „E-õppe monitooring kutseõppeasutustes ja rakenduskõrgkoolides“.
Uuringute üldiseks eesmärgiks on olnud uurida e-õpet kui innovatsiooniprotsessi kutsehariduses ning e-õppe seost õpetamises, õppimises ja kooliarengus toimuvate muutustega. Seejuures oli õpetajate küsitluse ning heade e-õppe praktikate juhtumiuuring suunatud e-õppe kui haridusinnovatsiooni protsessi  uurimisele. Kolmanda uuringu eesmärgiks oli töötada välja ja piloteerida uurimisinstrument e-õppe arengu regulaarseks monitoorimiseks kutseõppeasutustes ja rakenduskõrgkoolides.

1 e-VÕTI uuringute raames on kasutatud suhteliselt laia e-õppe definitsiooni: „e-õpe on info- ja kommunikatsiooni-tehnoloogia (IKT) kaasabil toimuv õppetegevus, mis leiab aset nii klassiruumis kui ka väljaspool klassiruumi või ametlikku õppetundi. E-õppe läbiviimiseks kasutatakse IKT vahendeid (arvuti, projektor jne), internetti, digitaalseid õppematerjale, virtuaalseid õpikeskkondi jms. eesmärgiga tõsta õppe kvaliteeti ja efektiivsust tänu paremale juurdepääsule informatsioonile ja teenustele, paindlikumatele õppeviisidele, tõhusamale koostööle õppijate vahel ja uutele õpetamismeetoditele“ (Õppiv Tiiger, 2005).