E-õppe areng on viimase 10 aasta jooksul olnud tormiline. Umbes sellest ajast alates võime hakata rääkima e-õppest.

E-õpe on arenenud radikaalselt uuest asjast tavaliseks asjaks, mida kasutatakse enamikes kõrgkoolides ja paljudes kutsekoolides.

Õppimine informatsiooni ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel on muutunud enesestmõistetavaks ja igapäevaseks nähtuseks, mistõttu seoses e-õppe arenguga on hakatud rääkima ka „e” ära kaotamisest „õppe” eest (Leinonen, 2005).

Seda, mille poole e-õpe praegu maailmas areneb, nimetatakse koodnimega „e-õpe 2.0”.