Suletud ja institutsiooni omandis olevate õpikeskkondade, õpisüsteemide ja õppes kasutatavate tööriistade/tarkvara (WebCT, Moodle, IVA jt.) kõrvale on tekkimas vastandina avatud ja vabalt kättesaadav sotsiaalne tarkvara (blogid, wikid jt). Võrreldes suletud ja struktureeritud õpisüsteemide ja tööriistadega, võimaldab avatud sotsiaalne tarkvara personaliseeritud ja detsentraliseeritud lähenemist õppimisele. Peamised eelised on lihtne käsitlemine ja avatus ning kättesaadavus ka teistele õppijatele kuna institutsionaalsed keskkonnad on enamuses kommertstarkvara ning nõuavad sisselogimist. See aga muudab keeruliseks erinevate õppegruppide koostöö, kus iga ülikool kasutab omavahel nii pedagoogilises kui ka tehnilises mõttes mittehaakuvaid õpikeskkondi muutes interaktsiooni ja kommunikatsiooni õppijate vahel pea võimatuks.

Õpihaldussüsteemid ei toeta sotsiaalset konstruktivismi vaid on pigem mõju avaldanud administratiivsetele aspektidele kui pedagoogikale. Seega peab e-õpe liikuma tsentraliseerituselt detsentraliseerituse poole. Peamine idee õpihaldussüsteemidel on, et õppimine on hallatud ja organiseeritud integreeritud süsteemis. Kogu õpitegevus, materjalid ja töövahendid, mida kursusel kasutatakse on ühes süsteemis. Õpihaldussüsteemide peamine eesmärk on organiseerida sisu arusaadavalt, et see siis õppijatele edasi anda. Ühe puudusena nähakse ressursside ja materjalide piiratud kättesaadavust pärast kursuse lõppemist. Seega on tekkimas uus suund, kus rohkem tähelepanu pööratakse igale õppijale kui erinevale indiviidile ja tema vajadustele. Rõhutatakse enesejuhitud õppimist, kus rõhku pannakse probleemõppele, teadmiste konstrueerimisele ja isesuunavale õppimisele. Sellisel juhul annab õpetaja kontrolli õppeprotsessi üle õppijale, kus õppija valib ise strateegia ja tegevused teadmiste omandamiseks.  Seega on loomulik, et õppijal peaks siinkohal olema võimalus valida ka õppijale sobivaid ja käepäraseid töövahendeid. Oluline on, et õppija ei pea enam kohanduma institutsiooni poolt etteantud süsteemiga, vaid õppija enda loodud süsteem kohandub selle loojaga, mis annab ühelt poolt vabaduse ja teiselt poolt kontrolli kogu õppeprotsessi ja –süsteemide üle.

Hetkel võib laias laastus eristada kolme erinevat töövahendite ja õpikeskkondade „maastikku“:

Praegu domineerivad erinevates õppeasutustes ja institutsioonides õpihaldussüsteemid, repositooriumid, raamatukogu süsteemid, mis on institutsiooni omandis ja peamiselt kommertsvaralised. Õppija kui resident sooritab oma õpitegevused antud institutsiooni maastiku piires väljumata suletud süsteemist õppe eesmärgil. Tavaliselt on õppijad ja õppejõud sunnitud kasutama institutsiooni poolt pakutavat õpihaldussüsteemi.

Institutsioonilise maastiku vastandina on tekkimas personaalsed maastikud, kus õppija ise valib vahendid vastavalt tema eesmärkidele ja vajadustele ning haldab oma loodud keskkonda. Õppija on vastutav kogu oma õppeprotsessi eest alustades sobiva õpikeskkonna loomisest ja säilitamisest lõpetades materjali valimise, enda monitooringu ja tagasiside andmisega. Õppija kui nomaadi ainuke kokkupuutepunkt formaalse haridusega on saada ametlik kinnitus oma õppetööst või akadeemiliselt aktsepteeritud hinne.

Kolmas e. kombineeritud maastik hõlmab endas kahe eelneva kombinatsiooni. Sellisel maastikul on õppijal võimalus valida lisaks institutsiooni poolt pakutavale keskkonnale enda äranägemise järgi lisa töövahendeid, et oma õpieesmärke ja tegevusi paremini ellu viia. Sellisel juhul nähakse õppijat kui immigranti või emigranti, kes liitub võib lahkub institutsioonilisest maastikust erinevatel eesmärkidel. Kombineeritud maastikku vaadeldakse kui üleminekut institutsioonilisest täiesti personaalsele maastikule.